Aastal 10 eKr kirjeldas Vana-Rooma arhitekt Vitruvius oma arhitektuurikäsiraamatus tõsteseadet.Sellel masinal on mast, masti ülaosa on varustatud rihmarattaga, masti asend fikseeritakse tõmbeköiega ning rihmaratast läbivat trossi tõmmatakse vintsiga raskete esemete tõstmiseks.
15. sajandil leiutas Itaalia selle probleemi lahendamiseks noolkraana.Kraanal on õla ülaosas kaldkonsool koos rihmarattaga, mida saab tõsta ja pöörata.
18. sajandi keskel ja lõpus, pärast seda, kui Watt täiustas ja leiutas aurumasina, pakkus ta tõsteseadmetele võimsuse tingimusi.1805. aastal ehitas Gleni insener Lenny Londoni doki jaoks esimese partii aurukraanasid.1846. aastal muutis inglane Armstrong Newcastle'i dokis asuva aurukraana hüdrokraana vastu.
20. sajandi alguses kasutati Euroopas tornkraanasid,
Kraana sisaldab peamiselt tõstemehhanismi, töömehhanismi, tõmbemehhanismi, pöördmehhanismi ja metallkonstruktsiooni.Tõstemehhanism on kraana põhiline töömehhanism, mis koosneb enamasti vedrustussüsteemist ja vintsist, samuti raskete esemete tõstmisest hüdrosüsteemi kaudu.
Töömehhanismi kasutatakse raskete esemete piki- ja horisontaalsuunas liigutamiseks või kraana tööasendi reguleerimiseks.Tavaliselt koosneb see mootorist, reduktorist, pidurist ja rattast.Löögimehhanism on varustatud ainult noolkraanal.Noole tõstmisel amplituud väheneb ja langetamisel suureneb.See jaguneb tasakaalustatud luffimiseks ja tasakaalustamata luffimiseks.Pöördmehhanismi kasutatakse noole pööramiseks ja see koosneb ajamiseadmest ja pöördlaagriseadmest.Metallkonstruktsioon on kraana karkass.Peamised laagriosad, nagu sild, poom ja pukk, võivad olla kastikonstruktsioon, sõrestik või võrkkonstruktsioon ning mõned võivad kasutada tugitalana sektsiooniterast.
Postitusaeg: 30. oktoober 2021